6/15. Raamat, mille pealkiri on ühesõnaline ja mille põhjal on valminud samanimeline film, mida ma hirmsasti vaadata tahaks, aga kusagilt ei leia. Samuti on selle raamatu põhjal valminud manga – Otsuichi „Goth“ #TlnKRNoortekaväljakutse
Ehkki ma tean enam-vähem täpselt, milliseid raamatuid ma loen vähemalt kord aastas, juhtub harva nii, et loen sama teost ka veidi tihedamini. Esimest korda lugesin seda raamatut veebruaris. Nagu kõik teised Otsuichi romaanid, on ka see segu õudusest ja fantaasiast.
Morino ja tema sõber erinevad oma teistest klassikaaslastest mitmel moel. Kõige enam võluvad neid aga jõhkrad mõrvad, mis nende linnakeses toimuvad, ja inimesed, kes neid sooritavad. Kokku on teoses kuus lugu, uuemas väljaandes isegi seitse. Otsuichi kirjeldused on meisterlikud, kuid vahel ka üsna detailsed, seega päris nõrganärvilistele see teos ei ole. Sellest hoolimata võib seda pidada üheks noorsookirjanduse pärliks, sest see eristub teistest oma süngete teemade ja ebatavaliste tegelastega. Kellele pakub huvi inimhinge tumedam pool, on see kindlasti meeltlahutav lugemine.
Tsitaadid:
“My fear was actually the cause of my inability to trust people. Fear of being deceived. Fear of being lied to. My fear of people was stealing from me the freedom of thought.”
“She knew nothing.
Not that she might have died that day.
Not that the person walking with her on that path in the woods was a murderer.”
